Viimastel aastatel on lennufirmade konkurents lennuhinnad madalamale lasknud. Konkurentsi pakuvad omavahel kõik Vahemere riigid. Igaüks pakub üle ja püüab teha paremini. Taasavastada Itaaliat on olnud mul pikem soov. Bussireisid on erakordselt odavad, samas sisetunne ütleb, et ega see on lihtsalt "linnukene kirjas" ringi-aelemine mööda Itaaliat. Tahaks maha istuda ja riiki nautida. Niisiis lennukile ja ligikaudu kuuks ajaks. Kahetseda pole midagi. Toiduhinnad on võrdväärsed Tallinna omadele. Muuseumide piletid ja ekskursioonid läksid maksma ligi 400 eurot, aga see on minu teema. Sest sellepärast ma õigupoolest sinna sõitsingi. Pastat ja pestot võin ma Eestis ka süüa.
Eelnevalt olen õppinud itaalia keelt ülikoolilinnas Siena ja võiks öelda, et esimese keelena pakutukse tänaval suhtluseks ikkagi itaalia keelt. Ja siis imestatakse, et hoopis Eestist. Et ikkagi koolil ja õpetajal on suur vahe. Mõni õpetaja õpetab poole tunniga rohkem kui mõni poole aastaga. Minu giidituurid olid siiski inglise keeles. Üldjuhul olin paljudes gruppides nende ajaloos esimene eestlane. Aga rahvuseid oli igalt poolt nii Ameerikast, Argentiinast, Austraaliast, Hiinast, Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt kui ka Inglismaalt. Itaalia on populaarne turismimagnet, sellega kaasneb ka profesionaalsus ja kogemus võõrustajana.
Rooma meenutab mulle paljuski Pariisi. Toskaana jätab hästi koduse mulje ja tunde olla pikemalt. Veneetsia on salapärane, vaikne ja veidi hirmutav ainult ööpimeduses. Milano vanalinna jalutab läbi poole tunniga. Eks igaüks leiab endale meelepärase tegevuse ja spetsiifilised huvid. Põhja-Itaalias on paljuski hävitatud ja uuesti ehitatud pärast teist maailmasõda, sellepärast seal väga palju vaadata polegi. Rooma kivihunnikute marmor, pronks ja kuld on leidnud omale uue hingamise kirikutes, no näiteks Püha Peetruse basiilikas. Firenze pole veel müünud maha oma kunsti Araabia Ühendemiraatidesse. Lõuna-Itaalias ma käinud pole ja hetkel puudub soov ka sinna sõita. Raamatud ei asenda reisikogemust, pealegi pole vaja kõike uskuda mida trükitakse. Aga, head reisi Itaaliasse!
Kerjuseid kohtab eriti palju Roomas. Magavad Vatikani ees Roomas, lootes ei tea millele. Nende sisenemist Vatikani piirab 24h Itaalia sõjavägi ja politsei. Padova metisiinitudeng küsib minult finantsabi Roomas meditsiiniuuringuteks ja tutvustab, et on Sloveenia lähedalt mitte Veneetsia kõrvalt. Valetan ennast viis aastat nooremaks ja imestab, et ma näen oma vanuse kohta väga noor välja. Eestlane tundub olema allasurutud. Aga see ei pea nii olema. Suures riigis on palju raskem teha karjääri või olla märgatud. Andeka itaalia tõlgi raamat avaldatakse kogu maal ja talle saab oskaks vähemalt 60 korda suurem aupaiste kui Eestis. Teised aga istuvad tänava nurgal ja imevad lihtsalt oma suitsu. Ootavad paremat tulevikku, seda aga pole olemas. Kujutlegem, et Milanos on kaks ooperiteatrit ja enamus itaallasi Milanos pole ooperis kunagi käinud. Üleüldse, aastani 1920 oli teatro alla Scala kinnine rikaste inimeste klubi, kus kunsti dikteeris ostetud tagumiku koht mitte huvi teatri vastu, pealegi ka piletimüüki ei toimunud. Aga mis on Tallinn ja mis on Milano. Mõlemad tuhast tõusnud, aga siiski erinevast materjalist.
Tulin lennukilt maha ja läksin trammi ja esimese asjana võtab mind Tallinnas vastu trammis ülemeelikult naerev ja rääkiv teismeliste tüdrukute seltskond. Ütle veel, et õpetaja amet on lihtne. Mul hakkas paha ja soov lahkuda trammist pärst kaht minutit sõitu, natuke piinlik oli kah nende juttu pealt kuulata - aga see muu teema. Lihtsalt juhtus, et seekord karjusid eestlased. Aga Itaalias oli millegipärast sõit hästi vaikne igal pool ja ka tänavatel purjutavaid joodikuid ei kohanud. Sõitsin maaliiniga hiljuti ja üht haiget raskelt liikuvat meest tanutati bussi, nii kui bussist välja sai avas oma õllepurgi. Nojah ...
Kommentaarid
Postita kommentaar