Otse põhisisu juurde

Kalifornia päikeseprillid



Ameerika suudab maailma näha läbi huumoriprisma. Alati, kohtan välisreisidel kedagi Amerikast või Austraaliast ning alati tekib tahtmine sinna sõita. Esimene kogemus USA-s on olnud postitiivne ja sealt ka pisik minna uuesti vaatama. Paljude arvates on multikultuur lameda võitu, aga ilu ongi vaataja silmades. Ka natsionalistlik kultuur võib kõrvalvaatajale tunduda lihtsalt lamedana, kuigi asjaosaline seda ise nii iialgi ei arvaks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Manhattan, NY, USA

Saabusin elus esimest korda USA-sse täiesti üksi. Tegelikult oli New York külge poogitud minu pikemale Kanada reisile. Aga mõtlesin, et kui juba Ameerikas siis ka Manhattan saaks külastatud. Montrealist valisin reisimiseks öise bussi, mis sõitis 7,5 tundi. USA piiril pikka juttu ei olnud, küsiti aadressi USA-s ning piirivalvurid olid hästi heas tujus. Võib-olla nägid nad elus esimest korda eestlast, kes räägib soravalt inglise keelt ning peatub keset Manhattanit. Minu üllatuseks tuli mul maksta 6 dollarit riigilõivu ning mulle klammerdati Visa Waiver passi (oli olemas küll ESTA , aga saabusin "ujudes üle ookeani"). Üldiselt õnnestus mul magamine väga hästi ning kell viis hommikul oli juba uni läinud.  Õigupoolest oli linnasõit hästi huvitav ning juba üpris kaugelt paistis keset tühermaad Empire State Building . Eeslinnadest Manhattanile sõit käis hästi kiiresti läbi veealuse tunneli ning olingi kell 6 hommikul bussijaamas. Minu esimene emotsioon 8. avenüül oli muljet avalda

Ilma rahata teiselpool maakera

Eestlased ei satu just tihti Ameerikasse. Mulle tundub, et Ameerika unistused on eestlastel täitunud. Los Angeles pakub giidiekskursioone majade vaatamiseks, mida meie saame Viimsis vaadata. Selle vahega, et meil puhuvad suvistel terrassidel sügistormide tuuled. Ma ise Viimsis ei ela, aga kohalikud mere äärest on öelnud, et see oli Ameerika buum … Niisiis minu muljed Ameerikas olid teistsugused. Keskkooli õpilasena mõtlesin sageli minna USA-sse tööle, nüüd 20 aastat hiljem vaevalt ma enam sellele mõtleks. Aeg on palju muutunud. Tallinn on ju muutunud läänelikuks, toitud ja riided on sarnased. Isegi muusika, filmid ja raamatud on inimestel nii Ameerikas kui ka Eestis samad. Kõndisin mina samuti kui valgekrae Viiendal Avenüül ning olin lahkunud Empire State Building hoonest suunaga Rockefeller Center. Läbisin ilusasti turvakontrolli, et suunduda ka teise pilvelõhkuja katusele. Ühtäkki avastan, et pole enam pangakaarti. Tekkis väike paanika, et mis nüüd saab? Esimese asjana ma muidugi t