Eestlased ei satu just tihti Ameerikasse. Mulle tundub, et Ameerika unistused on eestlastel täitunud. Los Angeles pakub giidiekskursioone majade vaatamiseks, mida meie saame Viimsis vaadata. Selle vahega, et meil puhuvad suvistel terrassidel sügistormide tuuled. Ma ise Viimsis ei ela, aga kohalikud mere äärest on öelnud, et see oli Ameerika buum … Niisiis minu muljed Ameerikas olid teistsugused. Keskkooli õpilasena mõtlesin sageli minna USA-sse tööle, nüüd 20 aastat hiljem vaevalt ma enam sellele mõtleks. Aeg on palju muutunud. Tallinn on ju muutunud läänelikuks, toitud ja riided on sarnased. Isegi muusika, filmid ja raamatud on inimestel nii Ameerikas kui ka Eestis samad.
Kõndisin mina samuti kui valgekrae Viiendal Avenüül ning olin lahkunud Empire State Building hoonest suunaga Rockefeller Center. Läbisin ilusasti turvakontrolli, et suunduda ka teise pilvelõhkuja katusele. Ühtäkki avastan, et pole enam pangakaarti. Tekkis väike paanika, et mis nüüd saab? Esimese asjana ma muidugi tormasin majast välja, sest mulle lubati tagasi pöörduda. Kõnnin punnis silmadega nagu öökull Viiendal Avenüül, mõtlen igasugu mõtteid. Kaarti näha kuskil pole. Lähen siin Empire State hoonesse ja saan koos turvamehega teha hoones ekskursiooni. Keegi pole minu kaarti näinud. See oli viimane koht kaarti kasutades, olin ostnud sealt omale foto endast vaatega Manhattanile. Aga kaarti polnud kusagil. Kõndisin siis hotelli ja lasin panna oma pangakaardi kinni, kirjutasin ka pangainfosse, sest polnud krediitkaardi PIN-koodis kindel. Hotellis oli mul tagavaraks krediitkaart. Pank ei tea minu PIN-koodi ja ega mul väga palju lootust polnud, mul oli küll salvestatud üks salajane koodkiri oma telefonis ning püüdsin seda meenutada. Telefon omakorda mitme koodiga kaitstud ... Seejärel suundusin uuesti Rockefeller Center hoonesse ja klienditeenindajad olid üllatunud, et küll ma ikka olen suur fänn. Alles käisin ja nüüd ronin jälle üles katusele. Seletasin siis, et ma esimene kord katuseni siiski ei jõudnud. Käisin ka katusel ära ja päris rahulolu hinge tabas siis kui krediitkaardi PIN-kood oli ikkagi õige poes sisseoste tehes. Ja ega ma kaarti väga palju ei pidanud kasutama, sest interneti teel olid mul eelnevalt ostetud muuseumid, teatripiletid, kinopiletid, kohalik ja rahvusvaheline transport, jne. Ma isegi mitte ei saanud aru, et ma olin oma elus kaotanud väga olulise asja - minu pangakaardi. Ma pöördusin järgmine päev ka Manhattani politseijaoskonda. See oli hästi väike, mulle tundus, et suurem osa suhtlusest käis seal inimestega telefoni või interneti teel. Aga ma pole ju ameeriklane ning minu jaoks tundus täiesti normaalne esitada päring oma kaardi kohta justnimelt jaoskonnas. Politseinikud ja sekretär olid muidugi üllatunud, et sellise asjaga võib tüüdata neid ning mul hiljem hakkas piinlik. Ma tõesti lootsin, et äkki mõni ameeriklane toimetab minu pangakaardi politseisse või võtab minuga ise ühendust. Seda ei juhtunud kunagi. Aga elu seisma ei jäänud ning topelt ei kärise. Sellepärast peabki reisil olles olema raha ka sukasääres, vähemalt kaks rahakotti ja piisavalt palju usku iseendasse, et ilma rahata elu on ainult kõrgelt arenenud riikides võimalik. Suurem osa Tallinnas eelnevalt ostetud USA dollareid tõin sama targalt Tallinnasse tagasi ja nüüd need seisavad mul kapis. Aga Empire State Building portreefoto seisab kuskil riiulis, et mõni päev kindlasti ka pildiraamide sisse minna. Ikkagi mälestus ajaloost …
Kõndisin mina samuti kui valgekrae Viiendal Avenüül ning olin lahkunud Empire State Building hoonest suunaga Rockefeller Center. Läbisin ilusasti turvakontrolli, et suunduda ka teise pilvelõhkuja katusele. Ühtäkki avastan, et pole enam pangakaarti. Tekkis väike paanika, et mis nüüd saab? Esimese asjana ma muidugi tormasin majast välja, sest mulle lubati tagasi pöörduda. Kõnnin punnis silmadega nagu öökull Viiendal Avenüül, mõtlen igasugu mõtteid. Kaarti näha kuskil pole. Lähen siin Empire State hoonesse ja saan koos turvamehega teha hoones ekskursiooni. Keegi pole minu kaarti näinud. See oli viimane koht kaarti kasutades, olin ostnud sealt omale foto endast vaatega Manhattanile. Aga kaarti polnud kusagil. Kõndisin siis hotelli ja lasin panna oma pangakaardi kinni, kirjutasin ka pangainfosse, sest polnud krediitkaardi PIN-koodis kindel. Hotellis oli mul tagavaraks krediitkaart. Pank ei tea minu PIN-koodi ja ega mul väga palju lootust polnud, mul oli küll salvestatud üks salajane koodkiri oma telefonis ning püüdsin seda meenutada. Telefon omakorda mitme koodiga kaitstud ... Seejärel suundusin uuesti Rockefeller Center hoonesse ja klienditeenindajad olid üllatunud, et küll ma ikka olen suur fänn. Alles käisin ja nüüd ronin jälle üles katusele. Seletasin siis, et ma esimene kord katuseni siiski ei jõudnud. Käisin ka katusel ära ja päris rahulolu hinge tabas siis kui krediitkaardi PIN-kood oli ikkagi õige poes sisseoste tehes. Ja ega ma kaarti väga palju ei pidanud kasutama, sest interneti teel olid mul eelnevalt ostetud muuseumid, teatripiletid, kinopiletid, kohalik ja rahvusvaheline transport, jne. Ma isegi mitte ei saanud aru, et ma olin oma elus kaotanud väga olulise asja - minu pangakaardi. Ma pöördusin järgmine päev ka Manhattani politseijaoskonda. See oli hästi väike, mulle tundus, et suurem osa suhtlusest käis seal inimestega telefoni või interneti teel. Aga ma pole ju ameeriklane ning minu jaoks tundus täiesti normaalne esitada päring oma kaardi kohta justnimelt jaoskonnas. Politseinikud ja sekretär olid muidugi üllatunud, et sellise asjaga võib tüüdata neid ning mul hiljem hakkas piinlik. Ma tõesti lootsin, et äkki mõni ameeriklane toimetab minu pangakaardi politseisse või võtab minuga ise ühendust. Seda ei juhtunud kunagi. Aga elu seisma ei jäänud ning topelt ei kärise. Sellepärast peabki reisil olles olema raha ka sukasääres, vähemalt kaks rahakotti ja piisavalt palju usku iseendasse, et ilma rahata elu on ainult kõrgelt arenenud riikides võimalik. Suurem osa Tallinnas eelnevalt ostetud USA dollareid tõin sama targalt Tallinnasse tagasi ja nüüd need seisavad mul kapis. Aga Empire State Building portreefoto seisab kuskil riiulis, et mõni päev kindlasti ka pildiraamide sisse minna. Ikkagi mälestus ajaloost …
Kommentaarid
Postita kommentaar