Otse põhisisu juurde

Québec : Uue-Maailma radadel

Je suis la nouvelle Norvège
D'où les blonds ciels s'en sont allés.

Soir d'hiver, Emile Nelligan (1879-1941)



Esimesed inimesed Ameerikas olid indiaanlased ja juba 10 000 aastat enne Euroopa sisserändajaid. Igal hõimul oli oma keel ja hästi huvitav on see, et isoleeritud kogukonnad oskasid kogu maailmas valmistada paate, riideid, nõusid. Siiski ka nemad viidi metsast (20. sajandi alguses) perede juurest ära ning õpetati internaatkoolides prantsuse ja inglise keelt, mille eest on nad hiljem tänulikud olnud.  Indiaanikultuur ei ole hävinud, hästi paljud noored on taasavastanud oma identiteedi ja on uhked oma kultuuri üle. Arvatakse, et esimesed eurooplased Kanada-Ameerikas olid viikingid ning 16. sajand jõudsid prantslased Kanada territooriumile. Algasid aeganõudvad diplomaatilised suhted indiaanlastega ning esimene prantslaste alaline linn Québec rajati 1608. 

Täna on Québec kogu provintsi pealinn ning territoorium on ise suurem kui Prantsusmaa. Kanada territoorium on Venemaa järel suuruselt teine maailmas, elanike arv pole kunagi Kanadas suur olnud. Provintsis elab ligikaudu 10 miljonit inimest ning ametlik keel on prantsuse keel. Elanike arv kasvab pidevalt, sest Kanada on avatud uustulnukatele. Québec on soovinud iseseisvuda mitmeid kordi ning suhe Prantsusmaaga on tugev. Prantsusmaa kaotas teise sajaaastase sõja Inglismaale, mille tulemusel loobus Prantsusmaa Kanadast 19. sajand. Prantsusmaa ei tahtnud loobuda Kariibi saartest, sest sealt toodi suhkur Euroopasse. Kanadas aga polnud ju midagi peale külma talve. Tänapäeval teame, et Kanada on hästi rikas maavarade poolest ning elu kvaliteet on seal üks maailma parimaid. Inglased tõid sisserändajaid ning püüti kasutada inglise keelt. Prantslased aga olid sügavalt katoliiklased ning naised käisid ukselt uksele uurimas palju lapsi peredes on. Hirmutati inimesi põrguga ning naised sünnitasid jumala-armust 10-20 last. Seetõttu jäi prantsuse keel domineerima. Päris iseseisvaks ja sõltumatuks Suurbritanniast sai Kanada alles aastal 1982, samas fiktiivne riigipea on ikka veel inglise monarh. Provints on väga Euroopalik, kohati meenutab Skandinaaviat. Kasutusel on meetrid ja kilomeetrid ning sageli räägitakse briti inglise keelt (Autumn pro Fall, jne). 



Québec vanalinn on küllaltki väike ning seal on peamiselt butiigid ja restoranid. Vanem osa asub jõekaldal ning natuke uuem osa künka otsas, kust on maagilised vaated jõele. Hinnaklass on sama nagu Tallinna vanalinnas. Hotellid on suhteliselt kallid ning maailma kõige pildistatum hotell on Fairmont Le Château Frontenac, mille esialgne funktsioon oli olla Kanada administratiivkeskus. Kirikud on tasuta külastuseks ning sarnaselt teiste katoliiklike kirikutega nagu kunstimuuseumid. Muuseumidest kõige tuntumad on: Musée de la civilisationMusée national des beaux-arts du QuébecCitadelle de Québec. Suvel toimub tsitadellis vahtkonna vahetus, üritus ise on väga suursugune ning sümboliseerib Kanada ajalugu, raha ning võimu. Quebec pakub erinevaid festivale aastaringselt. Jõelaevad sõidutavad inimesi, laevades on ka restoranid. Väga maagiline paik kesklinnast eemal on Kanada kõrgeim kosk Montemorency Falls. Traditsioonilised puidust maamajad on rõdude ja terassidega ning kõige ilusamad nendest on lähedal asuval saarel Île d'Orléans. Kirikutest kõige suurem on kesklinnast 40 km eemal Sainte-Anne-de-Beaupré. Piirkonnas tervikuna elab ligikaudu 1,5 miljonit inimest ning suurem osa nendest sõidab ikkagi autoga. On olemas ka lennujaam ning bussiühendus Montréali. Kaugus mõlemast on võrreldav Tallinn-Riia kaugusega. 

Montréal on Toronto järel suuruselt teine linn Kanadas. Piirkonnas elab ligi 4 miljonit inimest ning Montréal on Pariisi järel suuruselt teine prantsuse linn maailmas. Linn asub ise saarel ning tüüpilised turistid on ameeriklased ja prantslased. Südalinn on eripalgeline, sarnaselt Ameerikale laiad tänavad ning kaugemale liikudes jala kuhugile minna ei saa. Vanalinn meenutab 19. sajandi Londonit, samas sildid on prantsuse keeles. Kohati nagu prantsuse, inglise ja ameerika segu kõigest. Lisaks on seal ka hiinalinn ning väga suur hiina keele kõnelejate arv. Linnast ei puudu ka pilvelõhkujad, ärikeskused ja kaubamajad. Montreali metroo on tunnelite kaudu ühendatud kaubanduskeskuste ja muude asutustega. Seda nimetatakse Underground City. See tegelikult ei asu just päris maa all, aga pakub peavarju ning autovaba liiklust kesklinnas iga ilmaga nii külmal talvel kui ka kuumal suvel. Mainimist väärib see, et kraanivesi on joodav ning joogivett saab parkidest ettenähtud joogikohtadest võtta. Toiduhinnad on sarnased Tallinna omadele. Toidupoes peab arvestama seda, et kassas lisatakse toiduhinnale juurde ka käibemaks. Olles vaba ühiskond tundub Kanada suutvat integreerida muulasi rohkem kui näiteks Lääne-Euroopa riigid. Inimesed aksepteerivad erinevusi ning mässajaid ei ole, tänavad on puhtad ning majad korrashoitud. Seevastu Prantsusmaa sisserändajate linnaosad meenutavad vahel pigem prügimägesid. Kesklinnast eemal asuv botaanikaaed on eriline jaapani ja hiina aedadega. Samas asuv olümpiapargi torn pakub vaateid kõrgemalt ja kaugemale. Linnast ei puudu ka jahisadam ning liivarannad. Sinna on kolinud paljud artistid üle kogu maailma. Kohati meenutab justkui Tallinna Telliskivi loomelinnakut, kus mingi vana asi on saanud uue hingamise. Kultuuriüritusi on linnas palju. Palju on festivale ning eelkõige on Montréal koduks tsirkusele. Mul õnnestus külastada tsirkusefestivali raames Austraalia truppi Backbone ning elamus oli väga võimas. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Manhattan, NY, USA

Saabusin elus esimest korda USA-sse täiesti üksi. Tegelikult oli New York külge poogitud minu pikemale Kanada reisile. Aga mõtlesin, et kui juba Ameerikas siis ka Manhattan saaks külastatud. Montrealist valisin reisimiseks öise bussi, mis sõitis 7,5 tundi. USA piiril pikka juttu ei olnud, küsiti aadressi USA-s ning piirivalvurid olid hästi heas tujus. Võib-olla nägid nad elus esimest korda eestlast, kes räägib soravalt inglise keelt ning peatub keset Manhattanit. Minu üllatuseks tuli mul maksta 6 dollarit riigilõivu ning mulle klammerdati Visa Waiver passi (oli olemas küll ESTA , aga saabusin "ujudes üle ookeani"). Üldiselt õnnestus mul magamine väga hästi ning kell viis hommikul oli juba uni läinud.  Õigupoolest oli linnasõit hästi huvitav ning juba üpris kaugelt paistis keset tühermaad Empire State Building . Eeslinnadest Manhattanile sõit käis hästi kiiresti läbi veealuse tunneli ning olingi kell 6 hommikul bussijaamas. Minu esimene emotsioon 8. avenüül oli muljet avalda

Ilma rahata teiselpool maakera

Eestlased ei satu just tihti Ameerikasse. Mulle tundub, et Ameerika unistused on eestlastel täitunud. Los Angeles pakub giidiekskursioone majade vaatamiseks, mida meie saame Viimsis vaadata. Selle vahega, et meil puhuvad suvistel terrassidel sügistormide tuuled. Ma ise Viimsis ei ela, aga kohalikud mere äärest on öelnud, et see oli Ameerika buum … Niisiis minu muljed Ameerikas olid teistsugused. Keskkooli õpilasena mõtlesin sageli minna USA-sse tööle, nüüd 20 aastat hiljem vaevalt ma enam sellele mõtleks. Aeg on palju muutunud. Tallinn on ju muutunud läänelikuks, toitud ja riided on sarnased. Isegi muusika, filmid ja raamatud on inimestel nii Ameerikas kui ka Eestis samad. Kõndisin mina samuti kui valgekrae Viiendal Avenüül ning olin lahkunud Empire State Building hoonest suunaga Rockefeller Center. Läbisin ilusasti turvakontrolli, et suunduda ka teise pilvelõhkuja katusele. Ühtäkki avastan, et pole enam pangakaarti. Tekkis väike paanika, et mis nüüd saab? Esimese asjana ma muidugi t

Kalifornia päikeseprillid

Ameerika suudab maailma näha läbi huumoriprisma. Alati, kohtan välisreisidel kedagi Amerikast või Austraaliast ning alati tekib tahtmine sinna sõita. Esimene kogemus USA-s on olnud postitiivne ja sealt ka pisik minna uuesti vaatama. Paljude arvates on multikultuur lameda võitu, aga ilu ongi vaataja silmades. Ka natsionalistlik kultuur võib kõrvalvaatajale tunduda lihtsalt lamedana, kuigi asjaosaline seda ise nii iialgi ei arvaks.